слоужити (služiti, “to serve”) + -тель (-telĭ)
слоужител҄ь • (služitelʹĭ) m
singular | dual | plural | |
---|---|---|---|
nominative | слоужитель služitelĭ |
слоужителꙗ služitelja |
слоужители služiteli |
genitive | слоужителꙗ služitelja |
слоужителю služitelju |
слоужитель služitelĭ |
dative | слоужителю, слоужителеви služitelju, služitelevi |
слоужителема služitelema |
слоужителемъ služitelemŭ |
accusative | слоужитель, слоужителꙗ služitelĭ, služitelja |
слоужителꙗ služitelja |
слоужителѧ služitelę |
instrumental | слоужителемь služitelemĭ |
слоужителема služitelema |
слоужители služiteli |
locative | слоужители služiteli |
слоужителю služitelju |
слоужителихъ služitelixŭ |
vocative | слоужителю služitelju |
слоужителꙗ služitelja |
слоужители služiteli |