Borrowed from French diplomate, a derivation of New Latin dīplōmaticus.
diplomaat m (plural diplomaten, diminutive diplomaatje n)
diplomaat (genitive diplomaadi, partitive diplomaati)
Declension of diplomaat (ÕS type 22e/riik, t-d gradation) | |||
---|---|---|---|
singular | plural | ||
nominative | diplomaat | diplomaadid | |
accusative | nom. | ||
gen. | diplomaadi | ||
genitive | diplomaatide | ||
partitive | diplomaati | diplomaate diplomaatisid | |
illative | diplomaati diplomaadisse |
diplomaatidesse diplomaadesse | |
inessive | diplomaadis | diplomaatides diplomaades | |
elative | diplomaadist | diplomaatidest diplomaadest | |
allative | diplomaadile | diplomaatidele diplomaadele | |
adessive | diplomaadil | diplomaatidel diplomaadel | |
ablative | diplomaadilt | diplomaatidelt diplomaadelt | |
translative | diplomaadiks | diplomaatideks diplomaadeks | |
terminative | diplomaadini | diplomaatideni | |
essive | diplomaadina | diplomaatidena | |
abessive | diplomaadita | diplomaatideta | |
comitative | diplomaadiga | diplomaatidega |