(This etymology is missing or incomplete. Please add to it, or discuss it at the Etymology scriptorium.)
hüümen (genitive hüümeni, partitive hüümenit)
Declension of hüümen (ÕS type 2/õpik, no gradation) | |||
---|---|---|---|
singular | plural | ||
nominative | hüümen | hüümenid | |
accusative | nom. | ||
gen. | hüümeni | ||
genitive | hüümenite | ||
partitive | hüümenit | hüümeneid | |
illative | hüümenisse | hüümenitesse hüümeneisse | |
inessive | hüümenis | hüümenites hüümeneis | |
elative | hüümenist | hüümenitest hüümeneist | |
allative | hüümenile | hüümenitele hüümeneile | |
adessive | hüümenil | hüümenitel hüümeneil | |
ablative | hüümenilt | hüümenitelt hüümeneilt | |
translative | hüümeniks | hüümeniteks hüümeneiks | |
terminative | hüümenini | hüümeniteni | |
essive | hüümenina | hüümenitena | |
abessive | hüümenita | hüümeniteta | |
comitative | hüümeniga | hüümenitega |