From nõu (“advice”) + kogu (“collective, assembly”).
nõukogu (genitive nõukogu, partitive nõukogu)
Declension of nõukogu (ÕS type 17/elu, no gradation) | |||
---|---|---|---|
singular | plural | ||
nominative | nõukogu | nõukogud | |
accusative | nom. | ||
gen. | nõukogu | ||
genitive | nõukogude | ||
partitive | nõukogu | nõukogusid | |
illative | nõukokku nõukogusse |
nõukogudesse | |
inessive | nõukogus | nõukogudes | |
elative | nõukogust | nõukogudest | |
allative | nõukogule | nõukogudele | |
adessive | nõukogul | nõukogudel | |
ablative | nõukogult | nõukogudelt | |
translative | nõukoguks | nõukogudeks | |
terminative | nõukoguni | nõukogudeni | |
essive | nõukoguna | nõukogudena | |
abessive | nõukoguta | nõukogudeta | |
comitative | nõukoguga | nõukogudega |