From tegu + sõna. Coined by Estonian poet Mihkel Veske in the 1870s.
tegusõna (genitive tegusõna, partitive tegusõna)
Declension of tegusõna (ÕS type 17u/sõna, no gradation) | |||
---|---|---|---|
singular | plural | ||
nominative | tegusõna | tegusõnad | |
accusative | nom. | ||
gen. | tegusõna | ||
genitive | tegusõnade | ||
partitive | tegusõna | tegusõnu tegusõnasid | |
illative | tegusõnna tegusõnasse |
tegusõnadesse tegusõnusse | |
inessive | tegusõnas | tegusõnades tegusõnus | |
elative | tegusõnast | tegusõnadest tegusõnust | |
allative | tegusõnale | tegusõnadele tegusõnule | |
adessive | tegusõnal | tegusõnadel tegusõnul | |
ablative | tegusõnalt | tegusõnadelt tegusõnult | |
translative | tegusõnaks | tegusõnadeks tegusõnuks | |
terminative | tegusõnani | tegusõnadeni | |
essive | tegusõnana | tegusõnadena | |
abessive | tegusõnata | tegusõnadeta | |
comitative | tegusõnaga | tegusõnadega |