From võima + -matu. Compare Finnish voimaton (“feeble, powerless”).
võimatu (genitive võimatu, partitive võimatut, comparative võimatum, superlative kõige võimatum)
Declension of võimatu (ÕS type 1/ohutu, no gradation) | |||
---|---|---|---|
singular | plural | ||
nominative | võimatu | võimatud | |
accusative | nom. | ||
gen. | võimatu | ||
genitive | võimatute | ||
partitive | võimatut | võimatuid | |
illative | võimatusse | võimatutesse võimatuisse | |
inessive | võimatus | võimatutes võimatuis | |
elative | võimatust | võimatutest võimatuist | |
allative | võimatule | võimatutele võimatuile | |
adessive | võimatul | võimatutel võimatuil | |
ablative | võimatult | võimatutelt võimatuilt | |
translative | võimatuks | võimatuteks võimatuiks | |
terminative | võimatuni | võimatuteni | |
essive | võimatuna | võimatutena | |
abessive | võimatuta | võimatuteta | |
comitative | võimatuga | võimatutega |