From lõpp (“end”) + -tu (“-less”).
lõputu (genitive lõputu, partitive lõputut, comparative lõputum, superlative kõige lõputum)
Declension of lõputu (ÕS type 1/ohutu, no gradation) | |||
---|---|---|---|
singular | plural | ||
nominative | lõputu | lõputud | |
accusative | nom. | ||
gen. | lõputu | ||
genitive | lõputute | ||
partitive | lõputut | lõputuid | |
illative | lõputusse | lõpututesse lõputuisse | |
inessive | lõputus | lõpututes lõputuis | |
elative | lõputust | lõpututest lõputuist | |
allative | lõputule | lõpututele lõputuile | |
adessive | lõputul | lõpututel lõputuil | |
ablative | lõputult | lõpututelt lõputuilt | |
translative | lõputuks | lõpututeks lõputuiks | |
terminative | lõputuni | lõpututeni | |
essive | lõputuna | lõpututena | |
abessive | lõpututa | lõpututeta | |
comitative | lõputuga | lõpututega |