männik (genitive männiku, partitive männikut)
Declension of männik (ÕS type 2/õpik, no gradation) | |||
---|---|---|---|
singular | plural | ||
nominative | männik | männikud | |
accusative | nom. | ||
gen. | männiku | ||
genitive | männikute | ||
partitive | männikut | männikuid | |
illative | männikusse | männikutesse männikuisse | |
inessive | männikus | männikutes männikuis | |
elative | männikust | männikutest männikuist | |
allative | männikule | männikutele männikuile | |
adessive | männikul | männikutel männikuil | |
ablative | männikult | männikutelt männikuilt | |
translative | männikuks | männikuteks männikuiks | |
terminative | männikuni | männikuteni | |
essive | männikuna | männikutena | |
abessive | männikuta | männikuteta | |
comitative | männikuga | männikutega |