From taga + sõna. Coined by Estonian journalist and composer Karl August Hermann in 1884.
tagasõna (genitive tagasõna, partitive tagasõna)
Declension of tagasõna (ÕS type 17u/sõna, no gradation) | |||
---|---|---|---|
singular | plural | ||
nominative | tagasõna | tagasõnad | |
accusative | nom. | ||
gen. | tagasõna | ||
genitive | tagasõnade | ||
partitive | tagasõna | tagasõnu tagasõnasid | |
illative | tagasõnna tagasõnasse |
tagasõnadesse tagasõnusse | |
inessive | tagasõnas | tagasõnades tagasõnus | |
elative | tagasõnast | tagasõnadest tagasõnust | |
allative | tagasõnale | tagasõnadele tagasõnule | |
adessive | tagasõnal | tagasõnadel tagasõnul | |
ablative | tagasõnalt | tagasõnadelt tagasõnult | |
translative | tagasõnaks | tagasõnadeks tagasõnuks | |
terminative | tagasõnani | tagasõnadeni | |
essive | tagasõnana | tagasõnadena | |
abessive | tagasõnata | tagasõnadeta | |
comitative | tagasõnaga | tagasõnadega |